Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
AED NAGU AARE
02.05.2013 00:01 Eve Veigel Loe kommentaare (55) Prindi

Avarale maastikule on kujundatud mitmeid vahelduvas stiilis aiaruume erinevate kasvunõuetega taimedele. Savipinnasesse süvendatud veesilmad pakuvad suurepärast kasvukohta rikkalikele märjalembestele ja veetaimedele.
Avarale maastikule on kujundatud mitmeid vahelduvas stiilis aiaruume erinevate kasvunõuetega taimedele. Savipinnasesse süvendatud veesilmad pakuvad suurepärast kasvukohta rikkalikele märjalembestele ja veetaimedele.

 

Fotod: Tiina Tammet

 

Monika Kannelmäe pälvis võistluse Kodu Kauniks finalistidiplomi oma isa Aksel Kurdi ning aiakujundaja Irma Tungla rajatud aed-dendropargi väärtustamise ja säilitamise eest.

Kes: Monika Kannelmäe, aia rajanud Aksel Kurdi tütar.
Mis: 2,5 ha dendropark püsikupeenarde ja veesilmadega, 700 nimetust puid-põõsaid, 1500 nimetust püsikuid.
Kus: Harjumaal Raasiku vallas Rätla külas.
Tingimused: raske veesoontega savipinnas, asukoht külmavööndis.


Kunagise Udara talu kõrtsihoone on inimeste silma alt kadunud üsna erakordsel viisil. Ei ole seda matnud unustuse lained ega lõpetanud ajahambad, vaid maja on nüüdseks lõplikult enda alla matnud metsviinapuu roheline tekk.
„Inimesed ei usu, et siin üldse on maja – mullu ei lõiganud ma aknaid ka välja, käime seal ju ainult magamas,” räägib alati ajutiseks peetud suvise peavarju saatusest selle perenaine Monika Kannelmäe. Praeguseks on roheline katus maja enda alt pea lõplikult „ära söönud” ja kuna viinapuud ei raatsita maha võtta, mõlgutab perenaine mõtteid, kuidas maja selle all vaikselt välja vahetada. Taim hoiab hoonet ilmselt seni püsti…
Aed ja taimed on selles paigas olnud ajast aega elu väärtuslikum osa.

Uus algus
Oma isa, hariduselt inseneri, aga hingelt dendroloogi Aksel Kurdi elutööks saanud aia enda hoolde võtnud Monika on selle kasvamist kõrvalt näinud. Ta tunnistab, et oskab seda nüüd palju rohkem hinnata kui varem, mil ise aiaga ei tegelnud. „Kui inimesel on mõnda asja liiga palju, ei pruugi ta seda hinnata. Kui isa suri, ei taibanud ma kohe, on see õnn või õnnetus, mis mulle kätte sadas. Ma ei teadnud sedagi, mida siin tegema pean!”
Ent mida rohkem ta on aiaga tegelnud, seda rohkem on see hakanud meeldima. „Vanaema ütles alati, et õpi tööd tegema, siis hakkad seda armastama! Nüüd saan juba aru, mida teen, ajapikku õpin koos aia ja inimestega, kes siin käivad,” kirjeldab töiselt turismi alal tegutsev Monika oma uut väljakutset.
Ka ema on Monikale abiks ja kahekesi nad aeda nüüd hooldavadki – kahe inimese jaoks kaks hektarit nõuab pühendumist, tõdeb ta ülesande suurust. „Mina hoian suuremaid asju ja niidan, ema rohib peenraid. Meestööjõudu ei ole ja lisaressursse ka mitte. Aga püsikutega on hea, nad on paigas, ja puid pügan juba etteantud vormi. Mina püüan ainult hoida,” kirjeldab ta lühidalt ülesandeid. Aed on siiski sellises küpsusastmes, et palju omal ajal tehtut tuleks hakata uuendama, mõtlemisainet ja tegemist jätkub siin mitme eest.

Põlluveerest pargiks
Kui Aksel Kurt kolmekümne aasta eest mahajäetud talukoha ostis, oli see tavaline Harjumaa lage ja lame, ent ilusate avarate vaadetega maanurk. Valitud sai silma järgi, tundmata pinnase eripära ja ilmselt aimamata tulevase elutöö tegelikku haaret. Aeda rajama asus ta koos elukaaslase, legendaarse maastikuarhitekti ja aiakujundaja Irma Tunglaga. Kummalgi oli oma erihuvi – Akslil selgelt suuremõõtmelised puud-põõsad ja dendropargi rajamine, Irma Tungal tundis aga püsikuid ning ongi jäänud meie aianduse ajalukku kui andekaim „lilledega maalija” ehk püsikupeenarde kujundaja.
Algas kõik ikka väikesest koduaiast, aga et mõlema aiahuvi oli väga suur, siis aed muudkui laienes. „Isa pani oma hinge, aja ja raha siia aeda,” kirjeldab tütar järjest suurejoonelisemaks muutunud tegevust. Algselt madalale ja soisele põllumaale, kus ei olnud mingeid erilisi pinnavorme, rajati tiigid ja nende süvendamisel tekkinud pinnasest vormistati künkad. Metsast ja maaparandusobjektidelt toodi kive, istutati puid-põõsaid ja püsililli.
Aeda rahaks ümber arvestada pole võimalik, aga kirglikel kollektsionääridel kulus seda siin lõputult. Praegu oleks sellist taimekogu palga eest luua ilmselt võimatu. „Isa oli nii õnnelik, kui tuli, mingi pulk püsti peos, oma tuhandekroonise taimega,” meenutab tütar muiates esmakohtumist näiteks hõbedalehise pajuga.
Tagantjärele tarkusena tõdenud Aksel hiljem, kogenuna, et enam ei oleks ta sellist paika valinud. Ühes Eesti külmemas kohas on enamiku harulduste tarvis kliima liialt karm. Ning sellises mõõdus maaparandusega tegelda oli siin tõesti võimalik suuresti tänu tollasele ajale.
Samas on paigavalikul ka positiivne külg, eriti teadusliku poole pealt. Taimed, kes siinsetes miinuskraadides ellu jäävad, võivad ka mujal Eestis hakkama saada. Ka oli see aiakujundaja Irma Tungla jaoks väga hea näidisaed: juba ilmet võtnud taimi ja kompositsioone sai näidata neile, kes vajasid häid eeskujusid oma aia kujundamise tarvis.

Legend meil ja kaugemal
Väravast sisenejal ei ole esimese hooga lihtne siinsetest aedadest ülevaadet saada. Esimesele aiaruumile järgneb teine, seejärel avanevad taas uued vaated… Ühe aia asemel on siin õige mitu erinevat, nagu nii suurtes kavakindlalt kujundatud valdustes on tavaks ruumi liigendada. Kaunis maastik ja võluvad, ülimalt looduslikult mõjuvad vaated on veerandsajandini ulatuva hoogsa puudeistutuse ja pinnasekujunduse tulemus. Juhuslikku on sedavõrd, kuidas täies elu- ja kasvujõus taimed nüüd ise pilti täiendavad – kes kasvab oodatust lopsakamalt, kes edeneb veidi tõrksamalt. Asjatundja loeb taimedelt sellist infot nagu raamatust.
See pole pelgalt dendropark, ehkki rajajad seda ise nii nimetasid – suurt rõhku on siin pandud ka püsililledele. „Irma tundis kõike, mis siin kasvab, aga kirja seda pandud pole,” kahetseb Monika plaani puudumist. „Projekti ei tehtud, kollektsioonid kogu aeg täienesid ja midagi tõsteti ikka ümber.”
Aja jooksul on Irma ja Aksli loodud aiast saanud Eesti huviliste jaoks omaette legend. Erakordne aed on kogunud tuntust ka kaugemal ja suviti on siia tee leidnud bussitäied naabermaade aiahuvilisi.
Ohtu, et turistid aia ummistaksid, seni siiski ei ole: siinne rikkalik liigendatud maastik ja erinevad aiaruumid pakuvad põnevaid avastusi nii taimehuvilisele kui ka kujundusideede nimel tulnuile, aga ka niisama jalutajale. On põnevaid väikevorme ja suurejoonelisi vaateid, värvi ja lugusid, kui aia ajaloo järgi pärida.

Pärandiga kaasneb vastutus
Suurejoonelises pargis on tähtsal kohal oskuslik hooldus, mis peab taimedele ja kujundusele kaasa, mitte vastu töötama. „Mandžuuria pähklike kasvas järsku nii suureks, et ma ei julge seda ise lõigata,” tõdeb oma õpipoisistaatust praegune perenaine. Kogu aed nõuaks väga palju spetsialistikäega lõikamist, et vaated kinni ei kasvaks. „Kardan ise eksida ja jätan praegu pigem lõikamata,” on Monika esialgu ettevaatlik, ent näeb edaspidi siiski tarvidust kujundustööd aktiivselt jätkata.
Kui erilisse aeda teeotsijaid hakkas kiirelt lisanduma, seadis vald teeotsale üles dendropargi sildi, ent suurepärast, kogu Eesti mastaabis haruldast turismipärli võiks märgatavalt enam teadvustada. Külaliste võõrustamiseks on omanikul paraku vaja teha kulutusi, alates parkla rajamisest, peatuskoha hügieenist kuni pargikülastajate puhkekohtade ning info jagamiseni. „Reklaami ma ei tee – see ei too raha sisse, vaid viib välja,” tõdeb Monika Kannelmäe oma senist tagasihoidlikkust aiaturismi elavdamisel. Samas ei tee ta saladust – kui kunagi oli tal suviti siia saabudes ja aias võõraid nähes soov ots ümber pöörata, siis nüüd, ise aia näitamisega tegeldes on temaski tärganud soov olemasolevat teistega jagada. Aiandus, see on loodus, ajalugu ja kunst – tervis, pärand ja kultuur üheskoos.

 

Aiakujunduse meistriklass
Park koosneb erinevatest aladest, mis jagunevad jaapani aiaks, varjuaiaks, jalakate aiaks, okaspuuaiaks, veeaiaks ja loomulikult arvukateks püsilillepeenardeks. Viimased pakuvad värvirõõmu ning ideid väga erinevate tingimuste ja taustataimede tarvis.
Aias on kaunite vaadetega puhkekohad. Üks erilisemaid on lehtlakoht künkatipul, kust avaneb hea vaade ümbritsevale. Siia koondub paiga maagia, nagu ka künka all lagendikku ehtiva erakordse kivi ümber – kunagi maaparandusega välja tulnud rahnu ehivad ka ohvrikivilohud.
Aias leidub rikkalikult haruldusi, näiteks lepa, kase ja pärna lõhislehiseid vorme. Puid-põõsaid kogus kunagine peremees ikka põhimõttel, et mida erilisem, seda parem – seda tähtsam on tänane kogemus, kuidas antud taimed meie kliimas käituvad.


Kõrvaltvaataja pilk
Virve Poom on Astellaria reisibüroo aiareisidel tutvustanud aeda arvukaile huvilistele.
„Esmamuljed Irma Tungla ja Aksel Kurdi aiast on pärit 90ndatest. Pererahvas oli alati valmis oma rikkalikke kogemusi jagama. Irma tutvustas püsikupeenraid ja Aksel andis ülevaate tulevase dendropargi puudest. Aeda aitas hooldada oma külast pärit hea peretuttav Aita. Korraldasin ekskursioone Harjumaa peidetud aardesse ka Läti ja Soome külalistele.
Meie ühised aiareisid algasid aastal 2000. Enim käisime koos Irmaga Inglismaal – Inglise aiad köitsid ja inspireerisid teda. Mäletan, kuidas ta kuningliku aiandusseltsi Wisley aias rõõmustas, leides kinnitust oma kujundus- ja stiilivalikuile.
Aastatega lisandus dendroparki eri liikide ja sortidega istutusalasid, hekke, sillake üle tiigi, suur iiriste ala, mitu istumisnurka, ka meil veidi harjumatud sinised aiapingid. Hiljem ka kohvi- ja teemajake ning Aksli rajatud kõrge küngas uute puude tarvis. Mõlemad oskasid hinnata elu looduse keskel, kus aknast näha metsloomi ja aias jalutavaid sookurgi.”
 

Sellest nurgast sai alguse kogu aia kujundusmõte. Püramiidkuused toodi 25 aasta eest kohale Žiguli pagasiruumis, nüüd lisab okaspuude rohelusele kontrasti punaselehine sarapuu.
Kahe tiigi vaheline kanal oli kontpuude all juba kinni kasvanud. Selle taasavamine oli mullune suurtöö, et veetaimede ilu jälle esile tuleks.
15 aasta vanust elupuuhekki hoitakse nüüd 2,5 meetri kõrgusena, et ikka pügama ulatuks. Hekiäärse viimistlevad leplikud ja kauaõitsevad päevaliiliad Hemerocallis, kaunist kontrasti pakub aga rikkalik astilbede Astilbe kollektsioon.
Maja enda alla matnud viinapuu moodustab just nagu loodusliku monumendi, mis mõjub eriti kaunilt sügispunasena.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar