Killuke kaunist Karlovat

Tekst: Varje Talivee
Fotod: Kaido Haagen, Liina Jürgen
 
 

Pärnadega palistatud Õnne tänavat mööda astudes tekib tunne, mis vastutuleva auto täiesti ebaloomulikuks nähtuseks liigitab – tõllasarnane mudel oleks veel mingil moel põhjendatud. Niivõrd teise ajastusse viivad need puitpitsiga palistatud majad, pesunööride ja võrkkiikedega täidetud hoovid, kahekordsed pisut lääpas puukuurid, uniste kassidega aknalauad.
See kaunis tänav ja uhke saja-aastane puitehitis võlusid ära ka Liina, kes valgusküllasesse korterisse sisse astudes tundis selle kohe oma olevat. Vaatamata sellele, et läbi maja paiknev korter oli kehvas olukorras ja iga nurk vajas renoveerimist – põrandaliistust puitakendeni.
„Mind võlus valgus ja see, et elutoas on lausa kolm akent ning tänava nimi muidugi ka,“ meenutab Liina kahe ja poole aasta taguseid sündmusi. „Mul oli kindel plaan teha sellest printsessikorter – ehk siis sama, mis poissmehekorter, kuid mõeldud noorele neiule.“
 
Varjatud ilu 
Liina oskas inetult paksu värvikihi ja lainetava papi all näha väärtusi, mis paljude jaoks jäävad märkamatuks ning leiavad kahjuks oma lõpu prügimäel. „Optimistina arvasin siis, et saan korteri renoveeritud kolme suvekuuga. Paraku läks pea aasta kauem. Maja on muinsuskaitse all ning seetõttu tuli erilise hoolega suhtuda kõigesse sellesse, mis alles. Ükshaaval said lahti võetud kõik põrandaliistud ning uste ja akende piirdelauad. Kärsahais ei tahtnud kuidagi kaduda, sest lisaks liistudele tuli paks värvikiht eemaldada ka saepuruplaatide alt välja tulnud põrandalaudadelt ning vanadelt ustelt.“
Ka ei peljanud Liina tööd ja vaeva, mida tõotasid ilusad, ent kehvas korras olevad aknad.
„Aga ma poleks eluski osanud arvata, et nende akende taastamine nii suur vaev on. Ainuüksi kittimismeetreid tuli vaid nelja akna peale tublisti rohkem kui 100. Ma olen kunagi ühe rehielamu aknad taastanud ning seetõttu ei tundunud see mulle ülemäära raske ülesanne. Olen tagantjärele mitu korda öelnud, et kui ma oleks ette kujutanud, kui kaua nende nelja topeltakna töökorda seadmine aega võtab, poleks ma eluilmaski seda korterit ostnud. Meie rõõmuks leidsime poollagunenud hoovimajast terve hunniku naaberkorteri vanu aknaid. Sealt saime puuduvaid detaile – kremoone, klaase jm. Võtsime kõik detailideks lahti, klaasid eest, puhuriga vanad värvikihid maha, paikasime katkised raamid ning panime kokku tagasi ja katsime linaõlivärviga. Mäletan väga hästi, kuidas ma vahel ei tahtnud töölt koju minna, sest teadsin – seal ootab mind järjekordne kuhi kittimist vajavaid klaasiruute. Viimane aknaruut sai kititud 10 kuud pärast remondi algust,“ meenutab Liina nüüd oma kaunis kodus möödunud vaevarikast aega.
Et mälestused ei tuhmuks, on Liinal tööprotsess ka fotodele talletatud. „Neid pilte vaadates saan aru, miks nii mõnigi kord masendus peale tuli – oli tunne, et see korter ei saa kunagi valmis.“
 
Sisustamise väljakutsed
Krundi kujust tulenevalt on majal teravnurgaline otsasein ja seetõttu pole tubades ühtegi täisnurka. „Eriti keerukaks tegi see vannitoa- ning köögimööbli valmistamise. Meie kodu mööbel pärineb mitmelt poolt – osa asju on vanematekodust, osa on ise tehtud, lisaks ostetud Mööbliaidast ja osta.ee oksjonitelt,“ paljastab Liina oma leidude allikaid. Liinale meeldib sisustamise mängulisus ja parimatele paladele peab ta jahti netiavarustes. „Rohelised elutoalambid ostsin soov.ee-st, need on pärit Saksa DV-st.“
Kodu ehteks on magamistoa lagi, millelt paistab täies uhkuses kogu maja elulugu. „Vanemad külalised küsivad tavaliselt taktitundeliselt, et kas jaks sai enne remondi lõppu otsa, et lagi värvimata jäi,“ naerab Liina. Uhked laerosetid on valanud Ain Ilves, kes on muuhulgas töötanud Peterburis Ermitaažis.
 
Õnne tänava muinasjutt
„Nagu printsessidega ikka juhtub – leidsin ka mina oma printsi valgel hobusel,“ naerab Liina.
„Ja nagu muinasjuttudes ikka, siis on Oliver liiga täiuslik, et olla päris. Ta on Tartu Ülikooli biokeemia doktorant, programmeerija, fotograaf ning saab ühtviisi hästi hakkama nii mööbli ehitamisega kui ka tehnilist taipu nõudvate töödega.“
Nüüd on Liinal ja Oliveril lisaks kassile ka kevadel aastaseks saav poeg Karl. „Need kaks tuba on hakanud meile väikeseks jääma. Seepärast ongi meil juba Supilinna valmis vaadatud mitmeid kordi suurem elamine. Samuti väärika ajalooga palkmajja. Loodetavasti on seal elu sama muinasjutuline kui praegu veel Õnne tänava majas, kuhu aastaga on sündinud juba kolm poisslast.“
"Meie maja hoov on tõeline Karlova idüll - kahekordne puukuur, mitte liiga hoolitsetud aed, võrkkiik õunapuude küljes, risti-rästi pesunöörid, liivakast, lisaks meie maja kasside sekka ka külalisesinejad jne," kirjeldab Liina vana puitasumi võlusid. Kui päike on taevas, siis paistab see ka tuppa - kolme ilmakaarde avanevad aknad lasevad päikeselaigud põrandale mängima hommikutundidest loojanguni.

"Meie tagasihoidlik köök sai ostetud vähem kui 10 000 krooni eest, see on valmistatud Poolas," räägib Liina, kuidas masu nendegi pere eelarvet kokku pigistas. Lihtsa vormiga köök mõjub elutoa seina ääres tagasihoidlikult ja suunab tähelepanu olulisematele detailidele. Vana klaver ei ole selles kodus pelgalt mööbliese. "Viimaseks sünnipäevaks kinkisin Oliverile lubaduse hakata talle klaverimängutunde andma, praegu mängib pilli rohkem tema. Mina ise olen klaverit muusikakoolis õppinud," räägib Liina.

Seinavalgustid ja vannitoamööbel on Oliveri tehtud, see peidab endas lisaks boilerile ka palju panipaiku.

Tagasi